Kaitstud: La valse ā mille temps

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

selginemas

 

Igale mõõnale peab ju ometigi tõus järgnema. Niisiis on vahepeal väga hästi läinud. Koolis on suured projektid lõpukorral ja pärast pikemat vaagimist Pariisi ja Brüsseli vahel, otsustasin siiski mõistusehääle toel päris töökoha kasuks. Niisiis ei askelda ma peatselt mitte Eesti esi-üksikkandidaadi juures, vaid kolin märtsist hoopis pikemaks ajaks Pariisi. Kuigi ametlikult veel millelegi alla pole kirjutanud, siis suure tõenäosusega võib mind peatselt leida pealinna ühest tähtsast majast :))

Muidu valmistun elu viimasteks eksamiteks. Või noh, vähemalt peaks. Aga nagu tavaliselt lõpus ikka, läks siingi huvitavaks ja segavaid tegureid sajab uksest ja aknast. Homme hakkan ausõna õppima! Praegu aga.. on mul deit!!! :)))

And then she’d say

 

Kunagi sünnipäeva paiku soovitas Christina mul iga kord kui ma olen kurb või enese ja asjadega mitte rahul lugeda endale ette lõik Ivani sünnipäeva kirjast. Niisiis, kõigile (ja eelkõige mulle endale)teadmiseks:

You are a gifted person: smart, quite outspoken, capable of enjoying the beauties of life, socially intelligent, blond and beautiful, honest, capable of talking profoundly, language talented, can even dance a bourree or mazurka, joyous with a great fun factor.

Muidu on endiselt nii, et ise ka ei tea, kus ma kuu aja pärast elan ning mis üldse edasi saab. Kõik puutepunktid on kadunud ja mind ei hoia järjekordselt kinni mitte kuskil mitte keegi või miski.

Wildel oli ikka õigus kui ta ütles, et kõik teed lõppevad ühes kohas. Seal illusioonide purunemise juures.

Lõputu õudus

Täna viskasin peaaegu oma pardi aknast jõkke. Peaaegu, sest et ikkagi ei suutnud. Kui kaua veel..

Väikeste asjade võlu

See kui sa saad põse vastu enda kuumaks köetud ahju suruda ning lumerookimisest valusa selja ja puusad välja sirutada ongi õnn.

Jõuluks koju. Läbi raskuste :D

Eelmisel pühapäeval Frankfurdis keset kogu seda lennukaost elasin üle umbes samasuguse situatsiooni nagu neli aastat tagasi de Gaulle’i lennuväljal (http://merxs.blogspot.com/2006/07/kolgata-tee-koju.html). Ainult selle vahega, et seekord ei tekitanud kaost ma päris üksi ja maha jäämise korral poleks ka kindlasti nii ilusti läinud.

Kuna Strasbourgi-Frankfurdi vahelisel liinil opereerib lennuki asemel hoopis Lufthansa buss, ei tekitanud lumesadu, mis selleks hetkeks juba enamik Euroopa lennujaamu oli halvanud, erilist probleemi. Mingit informatsiooni ei jagatud ning niisiis ronisigi ma pärast Gaspardi juures paari magatud tundi (meie oma piparkoogimajas käis pidu ilmselt hommikuni ning otsustasin oma une huvides sõbra juurde ööseks magama minna) kuulekalt kell kaheksa bussi. Täpselt kell 11 jõudsime Frankfurdi lennujaama. Minu lend pidi minema 13h30. Sisenedes hoonesse sain paraja shoki. Niiii palju inimesi, niiii palju järjekordi, niii palju fotograafe, kes pinkidel magavatest ning tablool plikivatest ära jäetud lendudest pilti tegid.  Tallinna lennu kohta suurel tablool veel mingisugust informatsiooni polnud ja kuna infoleti juures tõukles mitmemeetrine järjekord otsustasin algatuseks hoopis ühe kohvi teha ning asja kõrvalt jälgida. Starbucksis tunnike istunud, polnud endiselt mingit informatsiooni. Kõik mandri-Euroopa lennud olid ära jäetud. Nii Riia, Vilniuse, Helsingi, Stockholmi ja Götebourgi kohal vilkus “cancelled” ja olin tollel hetkel juba oma saatusega leppinud, et ju see Tallinna omagi on tühistatud. Otsustasin siiski igaksjuhuks infoletist küsida. Sealt öeldi, et informatsiooni pole ja et kas teil on check-in tehtud. Minul… hakkasid käed värisema. Muidugi polnud. Nüüd hakkas jooksmine. Ruttu nende tobedate lufthansa masinate juurde, mis mulle pardakaardi väljastaksid. Ühtemoodi nad kõik mu id-kaarti siiski ei lugenud ja ekraanile ilmus aina uuesti kiri pöörduda peakassa poole. Oleks võinud ju seda tehagi kui selle ees pooleks loogelnud 4-5 tunni pikkune järjekord, kus ka kõik oma tühistatud lendude kliendid oma võimaluste kohta uurisid. Töötaja suunas mind sujuvalt sellesse mitmesaja meetrisesse järjekorda, jagati vett ja mul olid pisarad kurgus. Sattusin siiski ühe teise Eesti perega kokku ja nende naine läks veel kord masinatega proovima. Soovitati mullegi. Ja siis, imelisel kombel ja teise töötaja abiga küsiti mult juba, kus ma istuda tahan. No ausalt, kama kaks. Küisin ruttu mis edasi, sest lennuki väljumiseni oli tolleks hetkeks aega jäänud vaevalt tund ja lennujaamas valitses tõeline kaos ja ülerahvastatus. Poiss arvas küll, et eks ma sellest lennust maha jään, aga proovima peab. Ja nii ma jooksingi. Sinna, kus pagasi pidi maha panema lookles samuti vähemalt 1-2 tunnine järjekord. No tore küll! Haarasin ühelt töötajalt käest ja ütlesin, et mu lend väljub kohe-kohe ja et kas ei oleks kuidagi võimalik vahele trügida. Mees muheles ja raputas pead ning ütles et need TUNDE oodanud inimesed mind küll vahele ei lase. Selge oli aga see, et kui ma kuskile vahele ei poe, võib kohe endale sobiva magamispingi välja otsida. Niisiis üritasingi võimalikult elegantselt ja vaikselt umbes 100 perekonda enda selja taha jätta ja labürintide alguses end vahele poetada. Inimesed minu taga tõstsid muidugi kisa, aga siis oli varuks vana hea nutt ning nägusid tehes lasidki nad mind lõpuks ette. Rääkisin toreda saksa vanapaariga juttu ja nad soovitasid mul siiski veel mingi töötajaga rääkida, sest lennuni oli jäänud vaevalt 40 minutit ja pärast väravasse sööstu oli ju vaja veel ka turvakontroll läbi teha. Poiss vaatas mu piletid ja tõmbaski mu üleüldise kisa ja rahulolematuse saatel vahele. Eks tal muidugi oli õigus, sest enamusel järjekorras seisjatel olid juba lennud läinud, aga mul oli siiski veel võimalus. Vinnasin oma kohvri lindile, viskasin kõik paberid ja dokumendid lauale ja kolme minuti pärast tegin elujooksu turvaväravate suunas. Euroopa suurim ja maailma teine lennujaam on tõesti suur! Tänasin õnne, et oli oidu kontsad kotti jätta ja mugavate saabastega tulla. Aega oli veel 15 minutit.. Kuna kokku jäi tol päeval 490 lendu Frankfurdi lennujaamast ära, siis minu õnneks oli turvaväravas vaid 1o-minutiline järjekord. Tirisin läpakat kotist välja samal ajal saapalukke avades ja kriitiliselt mõeldes, milline huulepulk võib liiga palju vedelikku sisaldada. Jube see tänapäeva reisijate elu ikka :D

Nonii, seegi katsumus läbi, jooksin edasi värava suunas ja jõudsingi!!! Uskumatu! Lõpuks hilines lend muidugi 40 minutit, sest avatud oli vaid üks lennurada, aga enne kuut olin kodus nii mina, mu kohver kui ka tüüpilisest eesti mehest naaber, kes kuidagi mu rõõmu jagada ei tahtnud.

Tagant järele tundub see lugu nii uskumatu. See lend oleks pidanud 99% ära jääma ja ma ei oleks tohtinud sellele mitte mingi nipiga jõuda, aga näed.. Vahel on ikka kasu ka, et Eesti on selline ääremaa, kust muidu ükski lend läbi ei lähe ja Lufthansal oleks ilge kamm oma kliente sinna tühja põhjamaale saada. Helsingi ja Riia lende jäeti kerge südamega ära, sest mingid lennud sinna kuskilt ikka läksid, aga meile.. No seekord tõesti vedas :) Minu oma jõuluime :)

Annaalide huvides peaks veel üles tähendama, et nägin täna esimest korda elus lähedalt geiseksi:P Elagu vastasmaja aknad!

Kui juba Lyonis jalutas üle platsi naaber hommikuti alasti toas ringi ja Brüsselis oli dush vastu krobelist akent ehitatud, mis kõik tegevused ja kontuurid siiski ilusti välja tõi, siis oraalseksi pole ma enne vannitoa aknast näinud :P Tervitan siinkohal naabripoisse ;)

Comme ça

Kui ma täna hommikupoolikul pärast loengut läbi laia lumesaju mööda valget kaiäärt kodu poole jalutasin, kippus vägisi see lugu pähe.

Apdeit

Ootamatult on saabunud talv. Hommikuti on temperatuur kohati isegi alla nulli ja ma pean tõsiselt mõtlema talvemantli kapist välja otsimise peale, sest mu sametjakk on jäänud väga õhukeseks.

Aeg läheb kiiresti ja samas nii aeglaselt. See nädal oli vist täielik kooliskäimise rekord. Enamus päevi sai üle kümne tunni IEP seinte vahel veedetud.  Neljapäeval oli au koolis olla kaheksat hommikul üheksast õhtuni. Lõpuks ajas turvamees meid välja kui üheksa paiku pühendunult oma Logical frameworki europrojekti tarvis kirjutasime. Tunde on palju ja grupitöid tuleb teha paratamatult väljaspool loenguid. Päris naljakas on, kui reedel kell kuus, kui loengud läbi ja maja tühi, koguneb kogu meie kursus kohvikusse, et seal siis edasi kaheksa-üheksani grupitööde kallal nokitseda. Ametlikult hakkas eile Pranatsusmaal vaheaeg, aga noh, see ei sega meil täna, laupäeval, kolmest kuueni EL’i ühtse põllumajanduspoliitika loengut pidamast. Tunniplaani tegijad on meil tasemel :D

Kuna enamus laupäevi mööduvad meil samuti koolis, siis tuleb reedeti loominguline olla. Eelmine nädal oli Sylvaini juures pidu, kuhu ma reede õhtul pool üheksa otse koolist läksin ja kust ma laupäeva hommikul kell kaheksa otse ka tagasi kooli läksin :P Hea küll, eks vanadus nõuab oma ja üle paari tunni ma seal vastu ei pidanud ning läksin koju magama :D

Samuti sai Hélène’i juures soolaleivapeol käidud. Ainult pärast kuud on IEP inimestel juba oma släng ja naljad, mis nö väljaspoololijatele ühteaegu nii nalja teeb kui ka hirmutab. Eks me oleme ikka parajad nohikud küll :P Kui kell neli hommikul joogisena depenses non-obligatoires ja Lissaboni strateegia üle nalja teha, siis paraku naeravad ainult IEP omad :D

Samal peol võtsime Roxanne’i, Hélène’i ja Christinaga vastu ka otsuse tüdrukute õhtu teha. Kuna ka nädala sees sai sest koolis veidi räägitud, siis tekitas see kaasõpilaste seas parajat furoori. Kuna tegu oli väikese üritusega ja me kedagi teist ei kutsunud, siis oli küsimist ja veidi isegi vist kadedust päris palju. Nojah, blondide klubi. Meie oma gossip girl ja/või sex and the city:P Igatahes möödus õhtu restoranis ja baaris kooli- ja naistejutte rääkides. Tore on inimestega, kellega sa niikuinii iga päev hommikust õhtuni koos oled, ka väljaspool kooli veidi intiimsemal pinnal tõeliselt tuttavaks saada ja muidugi teisi taga klatsida. Väikse kogukonna võlud :)

Ahjaa, mälu huvides võiks üles tähendada ka minu reede õhtul tehtud võrdluse, mis laupäeval juba massidesse (loe: meie kursuses) oli jõudnud teema all kuidas merxs võrdleb mehi kingadega.

 Teemaks oli see, kui raske on homoseksuaalidel endale kaaslast leida, sest põld, millelt vilju korjata on niivõrd väike. Minu meelest on aga valik seda kergem, mida vähem millegi vahel valida on. Näiteks kui sul on kümme paari kingi, siis on ju väga raske otsustada, mida jalga panna, aga kui sul on ainult kaks, siis tead ju kohe, kumb paar parem on;) Sama võrdlus kehtib muidugi aga väljaspool geikogukonna probleeme ja seletab ühtlasi, miks ma ei leia kedagi sellist, kellega päriselt ka tahaks koos olla :P

PAC-street PAC alright!

Kui sa oled laupäeval kella kolmest kuueni pärastlõunal (20 tundi pärast seda kui sul ametlikult hakkas vaheaeg) kolm tundi järjest EL’i ühtse põllumajanduspoliitika (prantsuse keele lühend - PAC) detaile ja tagamaid kuulanud ning pastakale tuld andnud, siis päeva lõpuks on väsimus oma töö teinud. Sellises deliiriumi laadses olekus ei ole mingi probleem Hélène’i ja Christinaga loengu lõppedes välja tormata ning PAC street PAC alright üürata :P Science po naljad noh!

Vaata veel ehk samast sarjast: six PAC, PAC-man ja sõbrad :P